Mõnel moodsatest levialadest tehtud fotodel on näha üks äärmiselt kurioosne detail: sõduri relva tagumik on mähitud mingisuguse salapärase vööga. Mis "tuuning" see on ja milleks seda vaja on? On üldteada tõsiasi, et inimesed sellistes kohtades teevad harva vähemalt midagi asjata ja veelgi enam ilu pärast. Niisiis, proovime selle välja mõelda.
Mis on halvim, mis võib inimesega sõjas juhtuda? See on õige, ta võib haiget saada. Mõnes mõttes on see isegi hullem kui surm, sest kui sa kohe lolli kuuli läbi hukkusid, siis pole vahet. Teine asi on see, kas sind tulistati: valu, veri, karje. Mis kõige hullem, mõned haavad põhjustavad inimesel tugevat verejooksu. See on tõesti hirmutav: mõista, et oled veel elus, kuid mõne minuti jooksul kaotate teadvuse ja surete... Kui midagi ei tehta.
Ja mida suure osa tugevast verejooksust ette võtta? See on õige – lõpetage need! Ja väga sageli ei saa selles keerulises asjas hakkama ilma sellise asjata nagu žgutt. Inimesed mõtlevad harva sellele, et see pealtnäha lihtne vahend on inimesi aidanud juba antiikajast peale. Pealegi on žgutti kasutatud sõjalises välimeditsiinis Aleksander Suure kampaania ajast. Võimalik, et nad arvasid seda varem, kuid dokumenteeritud tõendeid pole säilinud.
>>>>Ideid eluks | NOVATE.RU<<<<
See on tegelikult kogu saladus: kaasaegsed sõdurid kerivad kuulipildujate tagudele ainult tavalist žgutti. Milleks? Vastus on ilmne: kui teid ja teie seltsimeest tulistatakse, ei pea te nii tähtsa asja leidmiseks ronima rippuva varustuse kolmekümnendasse valdkonda. Ta on alati käepärast. Lõppude lõpuks, kui tegemist on verejooksuga, võivad sekundid lugeda. Mõnede teadete kohaselt hakkasid Nõukogude sõdurid Afganistanis seda meetodit esimest korda kasutama. Arvestades aga, et sõduri leidlikkuse ilminguid dokumenteeritakse harva, arvas keegi kusagil varem isegi varem.
Teema jätkuks lugege millised olid meeldejäävad "kiibid". Saksa ründerelvas MP-40.
Allikas: https://novate.ru/blogs/230522/63066/