Kõik, kes lendavad regulaarselt lennukiga, näiteks välismaal puhkusel, võivad varem või hiljem sattuda olukorda, kus reisijate pardal tuleb ühel või teisel põhjusel teha hädamaandumine. Kuid ka sel juhul ei ole lennuk kohe maa peal. Kui olukord pole kriitiline, tiirleb vooder maandumiskoha kohal pikka aega. Küsimus: miks?
Kõige ilmsem vastus, mis ennast vihjab, on õhupuhang. Isegi praegu hädamaandumas lennukil ei pruugi lihtsalt kohta olla, kuigi dispetšerid püüavad sellise tahvli võimalikult kiiresti mööda lasta. Tegelikkuses ei ole asi üldse mitte mingites järjekordades, vaid kütusepanga täitumise astmes.
Fakt on see, et lennukitel on erinev stardi- ja maandumismass. Õhkutõus ja maandumine on lennu kõige raskemad ja samas ohtlikumad hetked. Füüsikaseadused ja lennukite konstruktsiooniomadused on sellised, et masina maandumismass peab alati olema väiksem kui stardikaal. Miks? Sest tasapinnale mõjub gravitatsioonijõud. Maandumine on alati raskem kui õhkutõus. Nii et lennukid tõusevad õhku tingimusliku "ülekoormusega". Enne maandumist eemaldatakse liigne mass, kuna kütus põleb lennu ajal ära!
>>>>Ideid eluks | NOVATE.RU<<<<
Seega, kui lennuk peab tegema hädamaandumise, ei pruugi tal olla aega kulutada ära vajalikku kogust kütust, et maandumismass saavutaks vastuvõetava taseme. Kui olukord pole kriitiline, sunnib lennujuht piloote võimalikult palju kütust põletama, et maandumine oleks ohutum.
Mõni küsib: miks ei võiks kütust lihtsalt maha lasta?! Kindlasti on paljud isegi näinud videoid või fotosid, kuidas lennukid seda teevad. Tegelikult on kõik lihtne. Esiteks, igal juhul sinna, kus kütust on võimatu valada. Teiseks pole enamikul populaarsetel reisilaevade mudelitel, nagu Boeing-737 ja Airbus-320, lihtsalt selline mehhanism varustatud. Seega tuleb kas võtta riske või ringi liikuda.
Teema jätkuks loe edasi 7 suurimat turbopropellerlennukit inimkonna ajaloos.
Allikas: https://novate.ru/blogs/300322/62529/