Afganistani sõda oli viimane ulatuslik relvakonflikt, milles Nõukogude Liit osales. "Vietnam venelastele" sai armeele ja ühiskonnale tõsiseks proovikiviks, jättes tuhandete inimeste teadvusesse tõsiseid haavu. Paljude kaasmaalaste jaoks oli just Afganistani sõda esimene ligipääsetav ja kõnekas näide sellest, millise kuju saavad relvakonfliktid kahe sajandi vahetusel.
Nõukogude mehel oli võimalus Aasias sõdida ammu enne Afganistani eepost. Kodusõja aastatel toimus piirkonnas palju relvastatud kokkupõrkeid. Kuigi Afganistan asub Kesk-Aasiast veelgi lõuna pool, on sealne operatsiooniteater üsna sarnane. Pealegi oli Nõukogude Liidul juba Teise maailmasõja ajal Kaukaasia lahingu ajal mägistes piirkondades sõjaliste operatsioonide läbiviimise kogemus. Vaatamata sellele kõigele. Afganistanist sai Nõukogude armee tõsine proovikivi.
Operatsiooniteatri spetsiifika sundis sõdureid oma relvade efektiivsuse tõstmiseks tegema mitmeid trikke. Üks neist tehnikatest oli kuulus "Afgaani tulp". See näeb välja äärmiselt lihtne - see on killustikgranaat, mille tihvt on välja tõmmatud ja asetatud lihvitud klaasi. Miks seda tehti? Tegelikult on kõik üsna lihtne.
>>>>Ideid eluks | NOVATE.RU<<<<
Afganistani Tulip on ajutine viivitusega granaat.
Fakt on see, et valdaval osal Nõukogude armee granaatidest olid detonaatorid, mis panid granaadi plahvatama 3-4 sekundit pärast seda, kui hävitaja kaitseklambri vabastas. Afganistani maastiku tingimustes sai aga kiiresti selgeks, et 3 sekundist granaadi lendamiseks vahel ei piisa. ja laskemoon plahvatab veel õhus olles, tekitades vaenlasele minimaalselt kahju. Seetõttu hakkasid Nõukogude sõdurid granaate muutma "kontakt" granaatideks, sisestades need klaasi. Antud juhul plahvatas granaat kas pärast klaasist välja kukkumist lennu ajal või pärast seda, kui klaas põrkas vastu maad ja purunes. Igal juhul toimus detonatsioon mõne sekundi võrra hiljem.
Teema jätkuks loe edasi miks Saksa tankide tornis tehti imelik luuk.
Allikas: https://novate.ru/blogs/071221/61495/